Teemad:
Šampanja versus vahuvein
Normanida dessant
Šampanja versus vahuvein
Nii nagu on erinevaid viinamarjasorte ja neist valmistatud veine, on maailmas ka erinevaid vahuveine – veine, mis sisaldavad süsihappegaasi. Kuidas see gaas sinna veini sisse saab? Harutaks siis seda gaasimullidest tekkinud pundart veidikene ja uuriks, milliseid vahuveine maailmas leidub, kuidas neid valmistatakse ning mille poolest nad üksteisest erinevad.
Kõige kuulsam kihisev vein on loomulikult šampanja, mis on pärit Prantsusmaalt, Champagne piirkonnast, mida valmistatakse kahest punasest (Pinot Noir, Pinot Meunier) ja ühest valgest viinamarjasordist (Chardonnay) ja mis oma nime (Champagne) on saanud piirkonna järgi. See viinamarjakasvatusala jaguneb veel omakorda väiksemateks alapiirkondadeks, kus vastavalt pinnase sobivusele kasvatatakse eelnimetatud kolme marjasorti. Pinnas, mis on hästi kriidine ja talletab suurepäraselt niiskust, jahe kliima, marjasordid ja nende omavaheline sobivus – ehk siis prantsuse keeles “terroir” – ja õige vahuveini valmistamise tehnoloogia ongi šampanja võtmeks.
Methóde champenoise või ka methód traditionelle on traditsiooniline vahuveini valmistamise meetod, mis annab veinile tema täidluse, elegantsi ja tagab pikalt kestva gaasilisuse. Meetodi omapära on selles, et noor vein kääritatakse, villitakse tugevasse paksemast klaasist pudelisse, lisatakse pärmi ja suhkru lahust ning pudelis algab veini teine käärimine, mis kestab enam kui 15 kuud. Peale seda eemaldatakse pudelist sade. Käärimisel tekkinud gaasimulle me šampanjapudeli avamisel ja veini klaasi valamisel näemegi. Kogu protsessi kestvus ja viinamarjade vaevarikas kasvatamine jahedas, viinamarjade jaoks isegi külmas kliimas, samas šampanja värske happeline maitsekestvus ning tema elegantne aroom teevad šampanjast ühe kalleima ja samas enim hinnatud vahuveini maailmas.
Šampanjat on alati seostatud raha ja jõukusega ning seetõttu pakutakse seda alati koos kalamarja ja rikkaliku mereandide valikuga. Samas proovige šampanjat lihtsate marineeritud Eesti metsaseentega ja te ei pea maitsekoosluses sugugi mitte pettuma. Samuti sobib šampanja kenasti erinevate kalast valmistatud eelroogadega. Siin loeb veidi ka šampanja stiil – kas on tegu rose šampanjaga, aastakäigu joogiga või siis nn Grand Cru veiniga – nad kõik on oma aroomide ja maitsete poolest üksteisest erinevad.
Lihtsamad šampanjad on värskemad ja sobivad paremini värskemate kalast ja mereandidest valmistatud eelroogadega, aastakäigu šampanjad sobivad enam grillitud mereandide ja soojade kalaroogadega, rose šampanjad passivad kenasti erinevate singilõikude ja pasteetide, aga ka kergemate lihatoitude kõrvale. Valmistatakse ka poolkuivasid ehk demi-sec šampanjasid, mida võiks nautida puuviljade ja kergemate dessertide kõrvale.
Samas pole šampanja ainus Prantsusmaal valmistatud vahuvein. Kuulsust koguvad ka cremant’id, mis on siis kindlas viinamarjakasvatus piirkonnas ja sealsete seadustega lubatud marjadest valmistatud vahuveinid. Ehk siis Cremant d´Alsace on Prantsusmaal Alsace’i piirkonnas valmistatud vahuvein ning võib teha marjadest, mida on lubatud kasutada vaid selles piirkonnas kvaliteetveinide valmistamisel. Valmistamismeetod on sama mis šampanjagi puhul. Nii tagatakse vahuveini kindel kvaliteet. Cremant´d on küll maitselt ja aroomilt ehk veidi vaesemad kui šampanja, aga samas on need alati tarbijasõbralikuma hinnaga.
Prantsusmaalt pärit vahuveinid eesotsas šampanjaga on küll kuulsaimad, aga tähelepanu peaks kindlasti pöörama ka mujal maailmas method traditionelle järgi valmistatud vahuveinidele. Kindlasti väärib nimetamist cava, mis on Hispaanias šampanjameetodil valmistatud vahuvein. Viinamarjasortidest kasutatakse Macabeod, Parelladat, Xarellot aga ka Chardonnay’d ja viimasel ajal ka Pinot Noir’d.
Esimene cava valmis kivises Penedese piirkonnas Kataloonias 19. sajandi lõpul, mil viinapuu täi Phylloxera tegi Hispaania viinamarjaaedades laastavat hävitustööd. Paljud Penedese punased viinamarjasordid said valgete vastu välja vahetatud ja härra Raventos, tiivustatuna šampanja võidukäigus maailmas, otsustas proovida ka kohalikest viinamarjadest šampanjameetodil vahuveini valmistada. Esimesest proovimisest kasvasid välja traditsioonid ning hetkel võib julgelt öelda, et parimad cavad ületavad oma maitse- ja aroomiomadustelt kindlalt kehvemaid šampanjasid ning kõigutavad vahuveinikuninga šampanja trooni oma hea hinna ja kvaliteedi suhtega. Cavade hulgas on samuti nii rose kui ka aastakäigu veine ning toiduvalikus võib lähtuda samadest aspektidest kui šampanjagi puhul.
Spumante on itaaliakeelne väljend vahuveini tähistamiseks. Kallimad ja hinnatumad spumanted valmistatakse šampanja ehk siis traditsioonilisel meetodil, samas kasutatakse ka Charmat-meetodit, mis leiutati 1920ndatel aastatel Bordeaux’s Eugene Charmat’ poolt. Meetod ise seisneb selles, et teistkordne käärimine leiab aset suures terasvaadis, mitte pudelis, ning käärimine vaadis lõppeb siis, kui rõhk vaadis tõuseb üle 5 atmosfääri. See surmab kõik elusad pärmirakud. Seejärel vein filtreeritakse ja villitakse pudelisse. Sellisel viisil valmistatud vahuveinide rõhk pudelis on alati madalam kui traditsioonilisel meetoditel valmistatud veinidel ja gaas püsib joogi sees lühemat aega. Samas on ka veini hind märksa odavam.
Kui võimalus, siis proovige kindlasti nn „Itaalia šampanjat“ Franciacorte, mis on valmistatud Lombardias šampanjameetodil. Veini hind on küll šampanja hinnaga võrreldav ja see on kindlasti üks põhjusi, miks meie Eesti veinturul seda saada pole, aga ehk leiab nimetatud jook siiski teeraja ka meie poelettidele. Samas on meil võimalus osta erinevates hinnaklassides prosecco´t ja frizzante´t, mis oma kerge värske gaasilisuse ja sõbraliku hinnaga on asendamatuteks suvejookideks.
Sektiks nimetatakse Saksa vahuveini. Paraku valmistatakse pooled sektidest küll kõige tavalisemal jätkuvmeetodil, mis on üks odavamaid ja samas jõhkramaid vahuveini valmistamise viise. Baasvein, millele on lisatud juba pärmi ja suhkrut, pumbatakse läbi viie järjestikuse terasvaadi, milledes on eelnevalt juba 3–5-atmosfäärine rõhk. Vaatides suudab vein veel teistkordselt käärima minna ja rõhu tõustes üle 5 atmosfääri pärmirakud surevad. Kolmandas ja neljandas vaadis on teinekord ka tammelaastud, mis lisavad veinile täidlust ning viiendas vaadis vein filtreeritakse. Vein läbib need viis vaati tavaliselt kolme kuni nelja nädalaga ja siis on vein villimiseks valmis. Õnneks tarbitakse sellisel moel valmistatud vahuvein peaasjalikult Saksa kodanike poolt ja eksporti see reeglina ei jõua. Suvel segatakse sellist sekti veel ka erinevate mahlade ja siirupitega, et saada väikese alkoholisisaldusega jahutav janukustutaja.
45% sektist valmistatakse siiski Charmat-meetodil, mis jõuab ka teiste riikide poeriiulitele ja vaid 5% sektist valmib šampanjameetodil. Siis kannab see ka nime “Deutscher Sekt” ja valmistatakse seda vaid Saksa kvaliteetsetest marjasortidest. Kahjuks pole seda jooki meie turul saadaval ja ka hinnaklass on cavast kõrgem, aga kindlasti tasub see proovimist, kui võimalus avaneb.
Ära võib märkida veel ka Uues Maailmas valmistatud vahuveinid. Cap Classique on Lõuna-Aafrika Vabariigis traditsioonilisel šampanjameetodil toodetud vahuvein, mida esimesena valmistas Simonsberg Estate. 1992. aastal loodi isegi organisatsioon CCPA ehk siis Cap Classique Producers Association, mis propageerib vahuveini valmistamist LAV-is ja seda just traditsioonilisel meetodil.
Vahuveini valmistatakse ka Austraalias. Eestis on saadaval Jacobs Creek veinimaja toodang. Uus-Meremaalt on Eestis olemas Montana veinikoja Lindauer Brut, mis on väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega ning paneb enamuse cavasid enesele pikalt järele vaatama. USAst on Beringeri veinikeldri vahuvein, Tšiilist Torrese veiniimpeeriumis valmistatud vahuvein ning ka Argentiinast on Trivento veinikoda esindatud.
Loodan, et suvi tuleb mulliderohke ja avastusterikas, sest vahuveini üheks plussiks võib ju lugeda ka seda, et pudeli avamiseks ei pea me veiniavajat kaasas kandma – seega tihedat korkidesadu!
Vahuveinide erinevad kuivusastmed:
Extra Brut – ka Brut Non Dosage, Brut Nature Brut Zéro – täiesti kuiv vahuvein, kuhu pole enne pudeldamist suhkrut lisatud. Kogu veinis olev suhkur on käärinud alkoholiks.
Brut – kuiv vahuvein, kuhu on lisatud enne korkimist veidi suhkrut, suhkrusisaldus võib olla 3–12 g liitri veini kohta.
Extra Sec – Brut vahuveinist veidi magusam, suhkrusisaldus 12–20 g liitri veini kohta.
Sec – nimi viitab küll kuivale, aga magusamale kui Extra Sec. 15–35 g suhkrut liitri veini kohta.
Demi Sec – tegelikult juba peaaegu magus vahuvein, suhkrusisaldus 35–50 g liitri veini kohta.
Doux – sisuliselt magus vahuvein, suhkrusisaldus üle 50 g liitri veini kohta.
________________________________________________
Normandia dessant (filmi vaata siit!)
Toimumisaeg 6. juuni 1944 – juuli keskpaik 1944
Toimumiskoht Normandia rannik
Tulemus Liitlasvägede võit
Osalised USA, Suurbritannia, Kanada, Austraalia, Vaba Prantsusmaa, Uus-Meremaa, Holland, Norra, Poola versus Saksamaa
Kaotused
D-Päev: USA: 1465 surnut; 5138 haavatut, kadunut või vangi langenut
D-Päev: Saksamaa: 4000 kuni 9000 surnut, haavatut või vangi langenut
Normandia dessandiks kutsutakse 6. juunil 1944. aastal USA, Suurbritannia, Kanada ja teiste liitlasriikide relvajõudude maabumist Saksamaa poolt okupeeritud Normandias.
1943. aasta novembris ja detsembris toimunud Teherani konverentsil otsustati teise rinde avamine Lääne-Euroopas, mis tähendas Saksamaa ründamist Normandia kaudu – Normandia dessant (D-Day, teine rinne, teise rinde avamine).
D-päeva kavandamist alustati juba 3 aastat enne selle toimumist. Üks raskemaid probleeme dessandi planeerimisel oli maabumiskoha valik. Valikutena tulid kõne alla Biskaia lahe rannik, Bretagne‘i põhjarannik, Normandia, Seine‘i suudmeala Le Havre’i ümbruses, Pas de Calais’ ja Hollandi ning Belgia rannik. Nagu teame ajaloost, valiti rünnakuks Normandia rannik, mis osutus igati edukaks, sest sakslased ei uskunud viimase hetkeni, et Normandia ranna ründamine ongi suurdessandi algus, vaid pidasid seda pettemanöövriks.
Teise probleemina kerkis esile maabumispäeva valik. Inglise kanali rannikul on tugevad tõusud ja mõõnad, maabumiseks on vaja mõõna, mil rannikuäärne merepõhi koos sinna sakslaste ehitatud dessanditõketega paljastub. Mõõn peaks olema varahommikune, et dessandi esimese laine maabumiseks jääks aega terve pikk suvepäev. Ja muidugi on dessandi maabumiseks vaja võrdlemisi vaikset ilma.
1944. aasta juunikuus oli kaks kolmepäevalist perioodi, kus mõõnaaeg langes varahommikule – 5.–7. ja 18.–20. juuni. Et halva ilma puhul kõik järgnevad kuupäevad varuks jääksid, planeeris Eisenhoweri staap Normandia dessandi alguse esmaspäevaks, 5. juuniks. Staabipaberitel kandis see dessant koodnime „Overlord”, kuid et merel tõusis torm ja ilmateade lubas tugevat tuult, madalat pilvisust ja vähest nähtavust ka 5. juuni hommikuks, andis Eisenhower (hilisem USA president aastatel 1953–1961) käsu operatsiooni „Overlord” algus 24 tundi edasi lükata.
Kolmanda, kuid mitte väiksema probleemina kerkis esile sõdurite varustamine kõige vajalikuga ja sõjatehnika viimine üle La Manche’i väina, sest rindel võitlevate meesteni kõige vajaliku toimetamine on strateegiliste otsuste langetamisel üks tähtsamaid tegureid. Planeerijate probleem seisnes selles, et iga lahingus osalev diviis vajas umbes 600 tonni kõikvõimaliku varustust päevas. Seetõttu pikemaajalise lahendusena tuli rajada korralik sadam. Sellekohased projektid, mis kokku said koodnimetuse Mulberry, nägid ette tuua kohale 50 000 tonni teraskonstruktsioone, 1 000 000 tonni betooni, 10 kilomeetrit sadamasildu ja panna La Manche’i põhja 193 kilomeetrit kaableid. Ajutisi sadamaid hakati ehitama 8. juunil 1944, kaks päeva pärast dessandi algust, ja nädala lõpuks olid need juba kasutusel.
Pärast kolm aastat kestnud kavandamist alustasid 130 000 meest, keda toetas 6000 laeva ja dessantpargast 10 000 lennuki, 6. juunil 1944 Prantsusmaal Normandias ajaloo suurimat kombineeritud dessanti. Esimesed ründajad jõudsid kohale õhust, mitte merelt, kui kaks õhudessanti, Ameerika ja Inglise oma, maandusid Orne‘i jõe ja Sainte-Mère-Église‘i linna vahelisel alal. Kokku maandus õhust umbes 25 000 meest, neist umbes 15 00 langevarjudel ja ülejäänud plaanereil. Õhu teel veeti kohale ka 567 autot, 18 kergtanki ja 362 kergsuurtükki. Nende ülesandeks oli takistada Saksa soomusjõudude pealetungi liitlaste maabumispaigale ja hõivata enda alla sillad ja lüüsid Douve’i jõel ning tammid sealsetel üleujutusaladel.
Kell 3.14 öösel algas Briti Raskepommitajate „Lancaster” pommirünnak mererannikul olevale kümnele tähtsamale Saksa rannapatareile. Järgnes 329 USA raskepommitaja B-24 „Liberator” pommirünnak ameeriklaste idapoolsele maandumispaigale, nn Omaha Beachil olevaile sakslaste kaitsepositsioonidele, 360 keskmise pommilennuki rünnak Utah Beach’ile ja samuti pommirünnakud inglaste maabumisrandadele, mis kandsid koodnimesid Gold, Juno ja Sword. Operatsioonis osalevad laevad jagunesid kahte suurde ossa, mida eesti keeles võiksime nimetada ehk Ida- ja Lääne lahingukoondisteks. Ida lahingukoodis, mida juhatas kontradmiral Philip Vian, pidi tagama Briti 2. armee maabumise Goldi, Juno ja Swordi rannale. Lääne lahingukoondis, mida juhatas viitseadmiral A. G. Kirk, pidi aga tagama USA 1. armee maabumise Omaha ja Utah Beachile. Kell 5.30 hakkasid Ida lahingukoondise tuletoetuslaevad rannikut tulistama, kell 5.50 avas tule Lääne lahingukoondis. Otse esimese dessandilaine maalejõudmise eel anti kaldale massiline raketilöök. Nagu varem mainitud, oli kokku viis erinevat maabumislõiku: Utah, Omaha, Gold, Juno, Sword, vaadatuna läänest itta. Vaatame nüüd neid viit maaabumislõiku eraldi.
Utah (maabumise algus 6.30)
Ameeriklaste maabumine rannalõigul Utha ei kohanud erilist vastupanu, osalt ehk seepärast, et see toimus 1,5 kilomeetrit planeeritust lõuna pool. Keskööks vastu 7. juunit oli kogu ameeriklaste 4. diviis (21 328 meest) maabunud. Juba samal päeval ühines 4. diviis langevarjuritega kelle ülesandeks oli võtta enda alla sillad ja lüüsid Douve’i jõel, nii moodustus umbes 15 km lai ja 12 km sügav hõivatud ala.
Omaha (maabumise algus 6.30)
Siine maabumine pidi esialgu koguni läbi kukkuma. Kuna see oli ainus sobiv rannalõik Vire jõe ja Arromanches’ vahel, teadsid sakslased rünnakut oodata ja kindlustasid end siin tugevasti. Hukkus umbes 3800 meest. Siiski õnnestus keskpäevaks jõuda rannikule ja sama päeva õhtuks moodustus rannale tugiala mille laius oli 10 km, kuid sügavus vaid 2 km.
Gold (maabumise algus 7.25)
Lõigul Gold ei saanud britidele osaks nii suurt vastupanu, osalt tänu spetsiaalsetele tankidele AVRE, mis mängisid suurt rolli La Hameli lähedal kindlustatud tugipunktiks muudetud sanatooriumi vallutamisel. Lõik Gold oli keskpäevaks vaenlastest puhas ja Briti väed alustasid edasitungi sisemaale.
Juno (maabumise algus 7.35)
Kanadalased lõigul Juno olid veelgi edukamad ja täitsid päeva lõpuks peaaegu kõik seatud eesmärgid. Kanada Caeni-Bayeux’ tankid jõudsid välja maanteele, aga kuna jalaväe toetus puudus, olid nad sunnitud tagasi tõmbuma. Juba esimesel päeval ühinesid Juno ja Gold dessant ühiseks tugialaks, mille laius oli 22 km ja sügavus 10 km.
Sword (maabumise algus 7.30)
Brittide lõik Sword oli kõige lühem, et saaks anda tugeva koondlöögi Caeni suunas ja linn vallutada. Sakslased olid end siin aga hästi kindlustanud ja nagu Omaha puhul, seisis siin ees hulk ränka võitlust, et hõivata püsitulepunktid. Keskhommikul teatati, et saksa tankid koonduvad ja sellel järgneski tankirünnak kell 16.30. Vastaste soomusmasinatega silmitsi jäänud britid pidid loobuma igasugustest mõttetest Caen samal päeval vallutada. Siiski õnnestus luua sama päeva õhtuks umbes 8 km lai ja sama sügav tugiala.
Järgmisel päeval, 7. juunil, läks maabujate vastu rünnakule Relva-SS 12. tankidiviis, kuid ka selle 177 tanki ja 28 liikursuurtüki pealetung takerdus. Dessandi kolmandal päeval, 8. juunil, jõudis lahingusse õppetankidiviis „Lehr“, kuid dessandi arvukus ja lahingujõud kasvas kiiremini kui selle ründajate oma ja dessanti ei õnnestunud merre pühkida. Üks töönädal pärast Normandia dessandi algust, 12. juunil, tõusis maabunute arv 362 547 meheni. Samal päeval ühinesid üksikud tugialad üheks, 80 kilomeetri laiuseks rindeks. 18. juunil tõusis Normandias maabunud meeste arv 619 000-ni. 27. juunil vallutasid ameeriklased Cherbourg‘i linna Cotentini poolsaare põhjaotsal. Sellega langes liitlaste kätte esimene arvetatava läbilaskevõimega tõeline sadam. 30. juunil tõusis Normandias maabunute arv 850 000-ni, juuli algul aga ületas see miljoni piiri. Liitlaste laine valgus peagi Normandiast üle kogu Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi ning jõudis Saksamaale.
Liitlasvägedel õnnestus 1944. aasta septembriks vabastada Prantsusmaa ning liita see jälle ühtseks riigiks. 8. mail 1945 Saksamaa kapituleerus tingimusteta.
[...] Loe lähemalt! [...]